Üha enam inimesi tunnustavad jalgratast mugava liikumisvahendina. Jalgratas on tähtis instrument liikudes kiirema, “rohelisema” ja tervislikuma linna poole. Jalgratturid on seaduslikud liiklejad sõiduiteel, aga nad on aeglasemad, vähem nähtavad ning kaitsetumad kokkupõrkes mootorsõidukiga.

Keerulisematel ristmikel ja suure liikluskoormusega tänavatel, kus kiirused on suuremad, on jalgratturitele vajalik eraldi infrastruktuur. Samas väikestel väikelinnade tänavatel, kus ratturid jagavad teed autoliiklusega, piisab täiesti info märgistusest sõiduteel. Tähtis on meelde jätta printsiip, et iga tänav on ette nähtud ka ratturile, sõltumata jalgrattaradade märgistusest.

Jalgratturite ja jalakäijate liiklust ei ole soovitav kõnniteel ühendada, kui ei ole võimalik selgelt ja vaieldamatult ära jagada kummagi liikumise radasid, sest kiiruse vahe jalakäija ja ratturi vahel on tunduvalt suurem, kui jalgratturi ja auto vahel ning võib põhjustada ränkade tagajärgedega õnnetust nii ratturile kui ka jalakäijale. Ühendatud jalakäijate/jalgratturite radadel on jalakäijate osas soovitav kohandada juhendeid, pimedatele ja kurtidele inimestele abi, et nad rattarajale ei satuks.

Ohutus- ja mugavustunde tagab jalgratturitele suutlikkus orienteeruda ja ümbruskonda tunnetada. See aitab paremini leida mugavamaid ja paremaid marsruute, vähendades sõitja pinget ja ebakindlust. Seda on võimalik saavutada nii märkide, kui ka visuaalsete viidetega nagu haljastus ja muud visuaalsed viited, ka viited sõiduteel. Eriliseks abiks on see just “pühapäevasõitjatele”.

Sõidutee hooldamine ja tehniliselt heas korras hoidmine on eriti tähtis just jalgrtturitele. Tähtsamad aspektid, millele peaks tähelepanu pöörama, on sillutis ja kanalisatsioonikaevud. Krobelised pinnad, augud, lõhed ja ühenduskohad võivad põhjustada sõitja kontrolli kadu ja sellega kaasnevat kukkumist. Peab tagama, et kanalisatsioonikaevu kaane mustrid ja restkaevude võred oleksid jalgratturitele ohutud. Vastasel juhul võib jalgratturi ratas sattuda võre õõnsusesse ja põhjustada ratturi kukkumist.

Jalgrataste turvalise parkimiskohtade nappus on põhiline põhjus, miks inimesed on kõhkleval seisukohal taolise transpordivahendi suhtes. Jalgratta kaitsmiseks ei piisa vaid heast lukust, on vajalik ka turvaline koht, kus jalgratast saaks lukustada. Linnas on tihtipeale märgata olukorda, kus jalgratas on lukustatud mõne puu, posti või äravoolutoru külge, aga selline lahendus ei kaitse alati rattavaraste eest. Sellepärast on tähtis rajada turvalisi rattaparklaid.

Üha enam inimesi tunnustavad jalgratast mugava liikumisvahendina. Jalgratas on tähtis instrument liikudes kiirema, “rohelisema” ja tervislikuma linna poole. Jalgratturid on seaduslikud liiklejad sõiduiteel, aga nad on aeglasemad, vähem nähtavad ning kaitsetumad kokkupõrkes mootorsõidukiga.

Keerulisematel ristmikel ja suure liikluskoormusega tänavatel, kus kiirused on suuremad, on jalgratturitele vajalik eraldi infrastruktuur. Samas väikestel väikelinnade tänavatel, kus ratturid jagavad teed autoliiklusega, piisab täiesti info märgistusest sõiduteel. Tähtis on meelde jätta printsiip, et iga tänav on ette nähtud ka ratturile, sõltumata jalgrattaradade märgistusest.

Jalgratturite ja jalakäijate liiklust ei ole soovitav kõnniteel ühendada, kui ei ole võimalik selgelt ja vaieldamatult ära jagada kummagi liikumise radasid, sest kiiruse vahe jalakäija ja ratturi vahel on tunduvalt suurem, kui jalgratturi ja auto vahel ning võib põhjustada ränkade tagajärgedega õnnetust nii ratturile kui ka jalakäijale. Ühendatud jalakäijate/jalgratturite radadel on jalakäijate osas soovitav kohandada juhendeid, pimedatele ja kurtidele inimestele abi, et nad rattarajale ei satuks.

Ohutus- ja mugavustunde tagab jalgratturitele suutlikkus orienteeruda ja ümbruskonda tunnetada. See aitab paremini leida mugavamaid ja paremaid marsruute, vähendades sõitja pinget ja ebakindlust. Seda on võimalik saavutada nii märkide, kui ka visuaalsete viidetega nagu haljastus ja muud visuaalsed viited, ka viited sõiduteel. Eriliseks abiks on see just “pühapäevasõitjatele”.

Sõidutee hooldamine ja tehniliselt heas korras hoidmine on eriti tähtis just jalgrtturitele. Tähtsamad aspektid, millele peaks tähelepanu pöörama, on sillutis ja kanalisatsioonikaevud. Krobelised pinnad, augud, lõhed ja ühenduskohad võivad põhjustada sõitja kontrolli kadu ja sellega kaasnevat kukkumist. Peab tagama, et kanalisatsioonikaevu kaane mustrid ja restkaevude võred oleksid jalgratturitele ohutud. Vastasel juhul võib jalgratturi ratas sattuda võre õõnsusesse ja põhjustada ratturi kukkumist.

Jalgrataste turvalise parkimiskohtade nappus on põhiline põhjus, miks inimesed on kõhkleval seisukohal taolise transpordivahendi suhtes. Jalgratta kaitsmiseks ei piisa vaid heast lukust, on vajalik ka turvaline koht, kus jalgratast saaks lukustada. Linnas on tihtipeale märgata olukorda, kus jalgratas on lukustatud mõne puu, posti või äravoolutoru külge, aga selline lahendus ei kaitse alati rattavaraste eest. Sellepärast on tähtis rajada turvalisi rattaparklaid.