Ühtsed tänavaruumid (shared space)
Ühtne (omavahel jagatud) tänavaruum on linna planeeringu printsiip, mille eesmärk on üldine avaliku välisruumi kasutamine, sobitades end päevade, nädalate ja kuude rütmile. Ühtse tänavaruumi printsiip väldib traditsionaalse mootorsõidukite, jalakäijate ja muude liiklejate eraldumist. Tavapärased liikluse juhtimissüsteemid ja –seadmed (tänava äärised, jooned, valgusvoorid ja teemärgid) asendatakse integreeritud, inimesele suunatud arusaamaga üldise avaliku ruumi kohta – jalgsi käimine, jalgrattaga sõitmine, ostlemine ja auto juhtimine muutub võrdväärseks tegevuseks, ilma ühtegi neist eelistades. Erinevalt tavapärase tänavaplaneerimise praktikast, kus olid eraldatud liiklejate voolud, eelnimetatud printsiip imelikul kombel suurendab tänavaruumi turvalisust. Sellise printsiibi kasutamine võimaldab muuta mitmekülgsemaks välisruumi kasutamise viise (näiteks, päeval transport – õhtul jalakäijad, tänavaalad kaubanduseks pidustuste ajal jms.) ja loovad suurepäraseid võimalusi ebastandardseteks lahendusteks.

Käidavus (walkability)

Linna planeerijate seas saavad aina rohkem toetust projektid, kus on just jalakäijatele loodud linnaalad ja tänavad, võimaldades igapäevast liikumist, näiteks poodi või parki, käia jala. Käidavuse mõiste on tekkinud linnaruumi struktuuri ja ületatavate kauguste mõõdupuust, et hinnata, kas linn sobib jalgsi käimiseks.

Tänava käidavuse tagamiseks on olulised järgmised küsimused, millel on suur tähtsus tagamaks, et inimesed tahaksid viibida tänaval ja valida just jalakäimist:

  • liiklusohutus – autotranspordi kiirus tänaval ja selle rahustamise võtted;
  • Tänava ületamise võimalused – et poleks liiga pikk ooteaeg, piisavalt palju võimalusi ohutuks ületamiseks, aeglustatud autotranspordi vool, väike ületamise kaugus;
  • Jalakäigurajad ja nende sillutis – piisavalt lai, sile, mugav, nähtav, mitte üle koormatud;
  • Orienteerumise võimalused – piisavalt palju infomärke, väikseim võimalus ära eksida, kartograafilise info saadavus;
  • Esteetiline kvaliteet ja läbimõeldud lahendused – piisav arv ja tühjendatud prügiurnid, puud ja muu haljastus, puhtus ja heakord, kunsti objektid, tänava elementide disain, uuenduslikud lahendused, interaktiivsus;
  • Ohutustunne – piisav valgustus, eemaldatud ebakvaliteetsed ja koordineerimata grafiti joonistused, ei tohi olla katkine tänavamööbel või muud elemendid, mis võivad luua ohutunnet isegi rahulikus paigas;
  • Atraktiivsus ja puhkus – koht, kus istuda ja olla, veeta aeg lastega, tänavakohvikud, poed, väikesed kontserdid või muu tegevus;

Jalakäimist peetakse kestvaimaks liikumisviisiks, mis eriti sobib linna keskkonda ja väikeste vahemaade ületamiseks. Uuendades ja muutes paremaks mootoriteta liikumiste – jala, jalgrattaga, rulaga, rulluiskudega, tõukerattaga, kui ka ratastoolis või liikudes lapsevankriga kasutamise olusid, luuakse alus keskonnasõbraliku linnatranspordi arenguks.

Kolmas koht (third places)

Kolmandad kohad on need, kus tihti toimuvad vabatahtlikud, mitteformaalsed, juhuslikud ja oodatud inimkohtumised väljapool kahte kindlust − töö ja kodu.

Kolmanda koha tärminit hakkas esimesena kasutama Ray Oldenburg – linnasotsioloog Floridast, kes on uurinud inimeste mitte formaalsete kokkusaamiskohtade tähendust. Oma raamatus „Suurepärane hea koht” (The Great Good Place) Ray Oldenburg tõestab, miks on kogukonnal ja selle ühiskonna elul sellised kokkusaamise kohad nii olulised. Sigmund Freud arvas, et inimese emotsionaalne heaolu sõltub sellest, kas tal on keda armastada ja töö, mida teha. Millele Ray Oldenburg lisab, et peale armastuseta ja töö on inimesel vajalik ka teatud varjupaik − koht, kus kasvõi mõneks minutiks päevas võib eemal olla perekonnast ja ülemuste ülesannetest. Ray Oldenburg tuvastab kolmandad kohad kui ühiskondlikud kohad neutraalsel territooriumil, kus inimesed võivad kokku saada ja suhelda.

Peatänavad, kohvikud, õllerestoranid, restoranid, turuplatsid, postkontorid ja muud ühiskondlikud kohad on kui ümbruskonna süda. Kohvikutel, baaridel, raamatukogudel, ostukeskustel ja teistel kolmandatel kohtadel, vastupidiselt esimestele (kodu) ja teistele (töökoht), on keskne roll kogukonna elujõulisuse ülalhoidmisel ja see on funktsioneeriva ühiskonna sisemise demokraatia alus.

Kolmandad kohad arendavad sotsiaalset võrdsust, tagavad keskkonna demokraatlikku poliitikat ja ühiskondlike organisatsioonide loomist, kui ka pakuvad psühholoogilist tuge nii indiviidile kui ka ühiskonnale.

Tänavaruumil on suur tähtsus ja potentsiaal “kolmandate kohtade loomisel”. Ideaalne “kolmas koht” loob võimaluse omavahel suhelda ja kokku saada inimestel, kes ühes kohas (ümbruskonnas, linnaosas) töötavad, elavad või puhkavad.

Ühtsed tänavaruumid (shared space)
Ühtne (omavahel jagatud) tänavaruum on linna planeeringu printsiip, mille eesmärk on üldine avaliku välisruumi kasutamine, sobitades end päevade, nädalate ja kuude rütmile. Ühtse tänavaruumi printsiip väldib traditsionaalse mootorsõidukite, jalakäijate ja muude liiklejate eraldumist. Tavapärased liikluse juhtimissüsteemid ja –seadmed (tänava äärised, jooned, valgusvoorid ja teemärgid) asendatakse integreeritud, inimesele suunatud arusaamaga üldise avaliku ruumi kohta – jalgsi käimine, jalgrattaga sõitmine, ostlemine ja auto juhtimine muutub võrdväärseks tegevuseks, ilma ühtegi neist eelistades. Erinevalt tavapärase tänavaplaneerimise praktikast, kus olid eraldatud liiklejate voolud, eelnimetatud printsiip imelikul kombel suurendab tänavaruumi turvalisust. Sellise printsiibi kasutamine võimaldab muuta mitmekülgsemaks välisruumi kasutamise viise (näiteks, päeval transport – õhtul jalakäijad, tänavaalad kaubanduseks pidustuste ajal jms.) ja loovad suurepäraseid võimalusi ebastandardseteks lahendusteks.

Käidavus (walkability)

Linna planeerijate seas saavad aina rohkem toetust projektid, kus on just jalakäijatele loodud linnaalad ja tänavad, võimaldades igapäevast liikumist, näiteks poodi või parki, käia jala. Käidavuse mõiste on tekkinud linnaruumi struktuuri ja ületatavate kauguste mõõdupuust, et hinnata, kas linn sobib jalgsi käimiseks.

Tänava käidavuse tagamiseks on olulised järgmised küsimused, millel on suur tähtsus tagamaks, et inimesed tahaksid viibida tänaval ja valida just jalakäimist:

  • liiklusohutus – autotranspordi kiirus tänaval ja selle rahustamise võtted;
  • Tänava ületamise võimalused – et poleks liiga pikk ooteaeg, piisavalt palju võimalusi ohutuks ületamiseks, aeglustatud autotranspordi vool, väike ületamise kaugus;
  • Jalakäigurajad ja nende sillutis – piisavalt lai, sile, mugav, nähtav, mitte üle koormatud;
  • Orienteerumise võimalused – piisavalt palju infomärke, väikseim võimalus ära eksida, kartograafilise info saadavus;
  • Esteetiline kvaliteet ja läbimõeldud lahendused – piisav arv ja tühjendatud prügiurnid, puud ja muu haljastus, puhtus ja heakord, kunsti objektid, tänava elementide disain, uuenduslikud lahendused, interaktiivsus;
  • Ohutustunne – piisav valgustus, eemaldatud ebakvaliteetsed ja koordineerimata grafiti joonistused, ei tohi olla katkine tänavamööbel või muud elemendid, mis võivad luua ohutunnet isegi rahulikus paigas;
  • Atraktiivsus ja puhkus – koht, kus istuda ja olla, veeta aeg lastega, tänavakohvikud, poed, väikesed kontserdid või muu tegevus;

Jalakäimist peetakse kestvaimaks liikumisviisiks, mis eriti sobib linna keskkonda ja väikeste vahemaade ületamiseks. Uuendades ja muutes paremaks mootoriteta liikumiste – jala, jalgrattaga, rulaga, rulluiskudega, tõukerattaga, kui ka ratastoolis või liikudes lapsevankriga kasutamise olusid, luuakse alus keskonnasõbraliku linnatranspordi arenguks.

Kolmas koht (third places)

Kolmandad kohad on need, kus tihti toimuvad vabatahtlikud, mitteformaalsed, juhuslikud ja oodatud inimkohtumised väljapool kahte kindlust − töö ja kodu.

Kolmanda koha tärminit hakkas esimesena kasutama Ray Oldenburg – linnasotsioloog Floridast, kes on uurinud inimeste mitte formaalsete kokkusaamiskohtade tähendust. Oma raamatus „Suurepärane hea koht” (The Great Good Place) Ray Oldenburg tõestab, miks on kogukonnal ja selle ühiskonna elul sellised kokkusaamise kohad nii olulised. Sigmund Freud arvas, et inimese emotsionaalne heaolu sõltub sellest, kas tal on keda armastada ja töö, mida teha. Millele Ray Oldenburg lisab, et peale armastuseta ja töö on inimesel vajalik ka teatud varjupaik − koht, kus kasvõi mõneks minutiks päevas võib eemal olla perekonnast ja ülemuste ülesannetest. Ray Oldenburg tuvastab kolmandad kohad kui ühiskondlikud kohad neutraalsel territooriumil, kus inimesed võivad kokku saada ja suhelda.

Peatänavad, kohvikud, õllerestoranid, restoranid, turuplatsid, postkontorid ja muud ühiskondlikud kohad on kui ümbruskonna süda. Kohvikutel, baaridel, raamatukogudel, ostukeskustel ja teistel kolmandatel kohtadel, vastupidiselt esimestele (kodu) ja teistele (töökoht), on keskne roll kogukonna elujõulisuse ülalhoidmisel ja see on funktsioneeriva ühiskonna sisemise demokraatia alus.

Kolmandad kohad arendavad sotsiaalset võrdsust, tagavad keskkonna demokraatlikku poliitikat ja ühiskondlike organisatsioonide loomist, kui ka pakuvad psühholoogilist tuge nii indiviidile kui ka ühiskonnale.

Tänavaruumil on suur tähtsus ja potentsiaal “kolmandate kohtade loomisel”. Ideaalne “kolmas koht” loob võimaluse omavahel suhelda ja kokku saada inimestel, kes ühes kohas (ümbruskonnas, linnaosas) töötavad, elavad või puhkavad.