Jalakäijatele sõbralik tänavakeskkond tagab neile meeldivat, mugavat ja efektiivset sihtmärki saabumist. Kõnniteed moodustavad linnakeskkonnas tähtsa avaliku väliruumi osa, kus kokku saada, suhelda, mängida, ennast näidata, rõõmustada, mõtiskleda ja õppida.

Linnakeskkonnas jalutamiseks on vajalikud kaks tähtsat faktorit: võimalus käia piki tänavat ja võimalus seda ületada. Tänava ületamine peab olema lihtne, ohutu ja mugav.

Kuskil mujal pole mõistel „universaalne disain” nii suur tähendus kui jalakäijate tänavate/kõnniteede keskkonna disainis. Jalakäijate keskkond peaks olema turvaline, meeldiv ja ligipääsetav igas vanuses ja füüsiliste võimetega inimestele. Jalakäijate keskkond peab olema lihtsalt mõistetav ja kasutatav, see peaks olema katkematu ja märkamatult viima sihtmärgini. Kõnniteede kate peaks olema libisemiskindel ja siledast materjalist. Kõnnitee äärde märke, pinke, haljastust või rattaparklaid paigutades tuleks neid asetada kohtadesse, kus nad ei sega jalakäijate voolu. Samas tänavamööbel ja muud tänava elemendid võivad olla ka instrument voolu organiseerimisel ja juhtimisel.

Mõiste universaalne disain on Lätis suhteliselt uus, aga samas see muutub aina populaarsemaks. Norra on see riik, kus universaalne disain on tunnustatud, seda mõistet leidub nii poliitika dokumentides, lepingutes kui ka tehnilistes juhtnöörides.

Universaalne disain on oma olemuselt uus mõtlemise suund, mis määrab, et tähtsaim ühiskonna väärtus on inimene ja ainult inimese heaolu ja turvatunne on põhilised inimsõbraliku keskkonna loomise kriteeriumid. Universaalne disain ei määra erilisi nõudeid mingile konkreetsele sotsiaalsele grupile, vaid muudab iga teenuse, kogu infrastruktuuri kui ka keskkonna kättesaadavaks igale ühiskonna liikmele.

Universaalse disaini printsiipide elluviimise eesmärk linna planeerimisel on ligi pääsetava, ohutu ja inimsõbraliku keskkonna loomine, kus end mugavalt saab tunda igaüks, vaatamata võimalike taju erinevustele või tervise probleemidele.

Universaalse disaini printsiibid:

  • Mugav igaühele: vältima peaks olukorda, kus kas või üks inimgrupp ei saa kasutada mõnda elementi, luues sellist disaini, mis vastab ja meeldib kõikidele kasutajatele;
  • Mitmekülgne kasutamine /multifunktsionaalsus: kasutaja saab valida endale sobivaima kasutusviisi;
  • Kergesti arusaadav kasutus: vältida tuleks liigseid keerukusi ja peab olema koheselt arusaadav;
  • Kergesti arusaadav info: esitatud erineval viisil, paigutatud tähtsuse printsiibi järgi;
  • Väikseim võimalus eksida: hoiatused takistuste ees, vastav tänava sillutis, hoiatused;
  • Minimaalne füüsiline koormus: kasutaja võib säilitada neutraalse keha positsiooni, kasutades mõõduka tegevuse jõudu, vähendatud pikaajalise füüsilise pingutuse vajadus.
  • Liikumisele ja kasutamisele vastavad mõõtmed ja ruum: avatud nähtavus takistusteta tähtsate tänava elementide juures/kohal nii istuvale kui ka seisvale kasutajale, piisavalt avar ruum kõikidele kasutajatele;

“Universaalse disaini” printsiipide ellu viimise hea tava näited tänava ruumi planeerimisel:

  • Välise kallaku kalle ei pea ületama 1:12 või 8%;
  • Vaba ruum kallaku kohal peab olema vähemalt 2,4 m;
  • Kallaku minimaalne laius on 1,20 m, piirded peavad olema välja ehitatud kogu selle pikkuses;
  • Kahesuunalise liikluse kallaku laius peab olema vähemalt 1,80 m;
  • Kallaku laius peab moodustama 1,30 – 1,40 m, kui ratastooliga kasutatakse vaid ühte liikluse rada, ja teine rada on ette nähtud liiklusele ilma ratastoolita.
  • Minimaalne piirde kõrgus on 150 mm.
  • Kallaku alguses ja lõpus peab olema tagatud manööverdamise ala 1500 mm läbimõõdus.

Mõnedes kesklinna piirkondades või tänavatel võib kasutada erilise disainiga katet, näiteks värviline betoon, sillutis või muud tüüpi materjalid, kuid need peavad olema siledad ja kergelt hooldatavad.

Kuigi tänavaruumi disain on tähtis kõikidele liiklejatele, on jalakäijad eelistatud sihtgrupp, kes hindab tänavaruumi disaini elementide funktsionaalsust ja esteetilist kvaliteeti.